Uudis

Intervjuu:Port Arturile tuli Via Baltica trassivalik üllatusena
20.02.08

Autor: Ester Vilgats

Kaido Kruusoja räägib, et Via Baltica trassivalikul tegid nad aastaid koostööd nii maanteeameti kui projekteerijaga, lõplik trassivalik tehti aga ootamatult, sest vahetult enne oli projekteerija pakkunud välja parima lahenduse.

Kaido Kruusoja, teie firmat puudutas Via Baltica tulevane ümbersõit juba enam kui viis aastat tagasi.

2003. aastal tegime Turba 2 kinnistule ehk endise piimakombinaadi alale detailplaneeringu ja kooskõlastasime seda maanteeametiga päris kaua.

Teekoridor asub selle detailplaneeringu järgi meie krundist lääne pool, seal oli see ka linna üldplaneeringu järgi. Moodustasime sinna veel eraldi kinnistu, kuhu pidi tulema bensiinijaam, see kinnistu sai Statoilile võõrandatud. Väga põhjalikult sai tollal arutatud liiklusskeemi, kuidas tanklat kasutada.

Ühesõnaga, vaieldi päris pikalt, aga 2003. aastal said kõik vaidlused peetud ja planeering kehtestati.

See andis võimaluse oma kinnistuga edasi minna.

Meie alustasimegi endise piimakombinaadi territooriumile oma keskuse planeerimist. Selle ligi 80 000 ruutmeetrile on planeeritud hüpermarket, autokaubandus, jäähall, ujula ja nii edasi.

Praeguseks on meil asi sinnamaale valmis, et selle alusel võiks hakata ehitusluba taotlema. Aega sellega ikka läks. Korraga hakkas maanteeamet rääkima, et alustatakse tee projekteerimist ja meie detailplaneering, mille nad ise kinnitasid, ei lähe mitte. Kutsuti meid siis kokku ja näidati kahte varianti: üks oli piimakombinaadist idast, teine läänest.

Läänest mööduv variant oli meie detailplaneeringuga võrreldes oluliselt muutunud, mitmest kohast nähti ette sundvõõrandamist, üks oli seesama bensiinijaama ala.

Läänest mööduvat varianti lugesid Via Baltica projekteerijad viletsamaks, rõhudes rohkem ida poolt mööduvale trassile. Sealgi nähti ette sundvõõrandamisele kuuluvaid alasid. Aga et territooriume saaks sundvõõrandada, tuleb teha detailplaneering.

Oli teil endal mingi ettepanek, et küsimust lahendada?

Meie ettpanek oli, et vahetame. Selle peale teatas maanteeameti peadirektor Riho Sõrmus, et nemad maadevahetamisega ei tegele. Sõrmuse poolt oli vastutustundetu väita, et nemad ei tegele asjaga, mis on nendele ülesandeks pandud! Kuidas see tee siia nende arvates tekib, kui läbirääkimisi ei peeta, vaid tuuakse sulle mingid viirutatud alad, et need sa pead ära andma, ja ongi jutul lõpp!

Hakkasime ise uurima, mis variandid veel oleksid. Rein Klaassen Pärnu maavalitsuse maaosakonnast pakkus, et meie ja riik kui kaks piirinaabrit saaksime detailplaneeringu käigus niimoodi kokkuleppele, et ühest otsast võetakse meie krundilt maad ära, teiselt poolt antakse riigi reservmaad juurde. Selline vaba maa oli seal olemas.

Samal ajal tuli projekteerijalt EA Rengilt järjekordne lahendus, mis pakkus, et Tallinnast tulev suund mööduks piimakombinaadist lääne poolt, Riia-poolne suund aga idast. Meile meeldis see lahendus väga, kuid sealgi oli äralõikeid, seega tuli ikkagi teha detailplaneering.

Klaasseni pakutud varianti tutvustasime kõikidele, kaasa arvatud maanteeameti peadirektorile. Selgus, et kahe omaniku vahel kinnistu piiride muutmine on igati teostatav. Maaosakond algatas juba reservmaa kinnistuks muutmise, siis aga jooksis maanteeametis kõik kokku, kas juhtus midagi rahaga või mis, igal juhul otsustati, et trass läheb mööda Tallinna maanteed ja Ehitajate tee ristmikult.

Mismoodi asi teie mõttes nüüd edasi võiks minna?

Mind ajab kõige rohkem närvi see, et öeldakse: nende taga oli, ei saanud teha. Jah, me ei olnud nõus nende lahendustega, kus meil lõigati kaks ja pool hektarit kruntidest ära. Ütlesime, et asendame need maad. Lahendus, kuidas asendada, oli olemas. Aga keegi ei võtnud oma jalgu kõhu alt välja ega hakanud tööle.

Nüüd oleme selle projektiga viis aastat passinud. Kui me lahendame projekti, nagu detailplaneering võimaldab, sest ühtegi takistust sellele pole, langevad muud võimalused trassi rajada.

Tähtis oleks praegu ikka kokku tulla ja arutada, mis veel teha annaks.