Uudis

Pärnu areng linnalolluste tõmbetuules
20.12.07

Autor: Eino-Jüri Laarmann, Pärnu linnavolikogu liige

Pärnu on jõudnud teelahkmele, kus tuleb valida kas segaduse kestmise või linna rahuliku arengu teerada. Valima peavad volikogu ja linnavalitsus. Praegu täidavad linna atmosfääri ja ajalehte “Pärnu suure lõhe” lood. Lõhe on linna juhtide ja linnarahva vahel. See on vaja kokku traageldada, aga kuidas?

Üks suur võidukas sõda

Politikaanluse meetod on “üks suur võidukas sõda” lõpule viia. Mõtlen selle all ühe suure ehitisega mahasaamist. Katsetati liuväljaga, ei õnnestunud. Järgmine katse on spordihall, mis Pärnu kõige suuremana aitaks linnavalitsusel ajalukku minna.

Peale selle hansapäevad, ehitusmess ja kolmas sild. Proovigem nende maksumus liita ja asetada see raha järgmiste aastate eelarvesse. Näen, et linnal ei ole praegu nii uhkeid rõivaid, millega minna sellisele suurele kinnisvaraballile. Paratamatult tuleb püsida argipäevas, küll pidu tuleb omal ajal.

Languse vältimiseks ja arengu kindlustamiseks tuleb leida uued arenguvõimalused ja keskenduda majandusstruktuuri võimalikele muudatustele.

See nõuab aga niisuguste reeglite kehtestamist, mis toetaksid neid sektoreid, mis aitaksid kaasa tootlikkuse kasvule ning vähendaksid teenindajate ja vahendajate domineerimist. Ei saa enam mängida ühekeelsel viiulil.

Selle all mõtlen Pärnu põhiliseks tooteartikliks peetavat suveturismi.

Pärnut ei või pidada ainult kuurortlinnaks. Möödas on aeg, kui Pärnu liivarand koos Rannakohvikuga oli eestlastele peamine kättesaadav suvituskoht ja naabrid soomlased tulid neile uut randa proovima.

Sümboolne Rannakohvik on loojunud Sunsetiks ja pööranud end seljaga mere poole. Seest mustaks värvitud nagu kivisöekaevandus, üks teismeliste ööklubi paljude seas. Kuiva liivaga rannariba lüheneb, hoovused viivad liiva kokku muuli kõrvale. Linna saamatuse tulemusel puudub ikka veel rannapaviljon riietusruumide ja muu vajalikuga.

Kuurortlinna trumbid on päike ja meri. Meil on suvitamisperiood heitlik ja aasta-aastalt lüheneb. Sellel aastal vähenes suvekülaliste arv ligi 20 protsenti. Hoiatav arv.

On küsitav, kas teises lisaeelarves ette nähtud reklaamikulu – ligikaudu 700 000 krooni – toob mõne rootslase talvekuudel lisaks. Puudub analüüs, kui palju laekub turismist ja kuurorttegevusest tulusid linnakassasse.

Kolhooside moodustamise aeg

Elanike arv linnas on püsinud aastaid pisut üle 43 000. Peame arvestama oma linna suurusega ja vastavalt sellele olema pragmaatilised nii suurte kui väikeste ehitamiste kavandamisel. Eelarveraha kasutamisel peame jääma oma raamidesse.

Mida edasi teha? Tuleb arvestada, et teiste teenindamisele rajatud majandus asetab meid allapoole neist, keda teenindame. Tuleb suurendada kauba tootmist. Ühe Austraaliat külastanud eestlase jaoks oli kõige suurem mulje, et seal on kõik võimalused tootmiseks kasutusele võetud. Nii lihtsas põllumajanduses kui igasuguse kauba tootmisel. Pärnus tuleb pidada tähtsaks nüüdisaegse tehnikakauba tootmist.

Pärnu koolid peavad rohkem noori koolitama tehnikaspetsialistideks. Kutsehariduskeskus võiks võtta suuna elektroonikute, automaatikute ja teiste täppistöö tegijate koolitusele, samal ajal korrigeerides ehitajate ettevalmistust Soomele ja teistele riikidele. Tehnika peab minema gümnaasiumidessegi.

Üks Pärnu insener kurtis, et Soomes näidati talle keskkooli tööõpetuse klassiruumi, kus oli seitse keevitaja töökohta koos aparatuuriga ning seitse tisleripinki. Kas meie ühine tööõpetuse maja suudab rahuldada kõikide soove?

Pärnus on levinud kolhooside moodustamise aeg: kesklinna koolide võimla, kuhu tuleb võimlemistundi minna poole kilomeetri kauguselt, ja suur linnavalitsus.

Mäng algab seisul 0:0. Kahjuks ei saa meie linn alustada 2008. aastat selliselt seisult. Liiga kergekäeliselt on volikogu lubanud võtta kohustusi tulevateks perioodideks.

Neid kohustusi on järgmiseks aastaks 185,9 miljoni krooni eest. Sellele lisandub 131,65 miljoni krooni jagu vanu võlgu. Võlg on võõra oma ja mida kauem tagasimaksetega viivitame, seda suurem on lõppsumma. Tehtud kulud tuleb järgmisel aastal kinni maksta.

Teise lisaeelarve menetlemisel volikogus tegin ettepaneku seda mitte vastu võtta, sest oli juba selge, et kavandatud tulude plaan ei täitu ja linnal tekib makseraskusi. Läks nagu alati. Nüüd on makseraskused käes.

Kahtlen munitsipaalpolitsei ettevõtmistes. Kas on mõistlik, et Pärnu maksumaksja maksab kinni Tallinnast meile kaelakukkunud külalisesinejate tembud? Milleks panna mõne posti otsa mingisugused viled ja kulutada sellele kolm-neli miljonit.

Vabrikute viled ja kirikute kellad olid linnarahva hoiatuseks siis, kui puudusid telefon, raadio ja televisioon. Kuuldes nende hirmkallite hädapasunate hüüdu, ei tea keegi, kuhu joosta. Või millist kasu on toonud munitsipaalpolitsei? Vaja on autode parkimist paremini korraldada ja luua uusi parkimiskohti. Ainult tasulise parkimisala piiride nihutamisega olukord mõistlikumaks ei muutu.

Väär on pidada trahve linnale kasulikuks. Tasuline parkimine ja trahvid on linnarahva nuhtlemine. Majandusosakonna keskkonnateenistuses, mille kohustus on linna puhtuse, heakorra, parkide ja haljasalade, mänguväljakute korrasoleku tagamine, töötab poole vähem inimesi kui munitsipaalpolitseis, millel polegi vastutusala. Nagu viies ratas vankri all.

Pärnu linna raha lendab

Linnavalitsus peab olema kaine, kui plaanitseb uusi rajatisi. Keskpargi liuvälja juures domineeris hasart.

Tallinnas kasutas Harju tänava liuvälja 27 000 inimest. Meie linnas on kümme korda vähem elanikke, seega oleks uisutajate arv aastas ligi 2700. Aastamakse jääväljaku opereerimise eest on 2,891 miljonit. Lihtne matemaatika näitab, et ühe uisutamiskorra eest tuleb maksta operaatorile üle tuhande krooni. Nii oleks linna maksumaksja pidanud kinni maksma lapsikud ideed ja rumala laristamise.

Vaatame sepikoja tagasiostu. Paljud ei teagi, millest jutt. See asub Vallikäärus raamatukogu lähedal võsas aadressil Õhtu 1. Linnavõim leidis, et see on hädavajalik tagasi osta. Saab hansapäevade staabi ja midagi erilist – vanaaegse sepikoja! Mis loeb see, et müüsime kuus korda odavamalt, kui tagasi ostame, maksame 3,5 miljonit.

Selles hoones elutsevad aastaid kodutud. Olnud sepikojast ei ole ammu enam haisugi, on hoopis teised aroomid. Aroomid, mille vastu munitsipaalpolitsei, linnavõim ja päris politsei on võimetud. Kui hansapäevadel tehakse selles sepapajas kümme sepanaela, on see kogu lugu.

Või tõstab linnavõim munitsipaalpolitseinikud hobuste selga ja hakkab seal nende ratsusid rautama?

Nali naljaks, aga vallikraav ja vall ootavad tulevikuplaani. Valli tervikuna on linnal keeruline omandada. Seal on veel kolm eraisikule kuuluvat kinnistut ja riigile kuuluv keskkonnainspektsiooni hoone.

Uue silla koridor. Üks linnavõim leidis, et varem üldplaneeringus paika pandud silla asukoht ei sobi. Pöörati linnapoolset otsa paarsada meetrit Kesklinna silla poole.

Siht valiti nii, et uus trass riivab linnale kuuluva Lai 10 kinnistut suurusega 34 072 ruutmeetrit. Seda koormab hoonestusõigus Rumer Arendus OÜ kasuks. Segadustest väljatulemiseks peab linn maksma 13 miljonit krooni 4135 ruutmeetri eest, peale selle andma tasuta hoonestusõiguse 29 937 ruutmeetri suurusele kinnistule nende kasuks.

Tekib küsimus, kas sellised manöövrid on linnale vajalikud. Silla asukoha valik, sellest tulenevad rahalised tehingud on viisakalt öeldes ebaprofessionaalsed. Võib-olla on eeltoodus peidus Pärnu maadevahetuse skandaalsed tehingud.

Rahandusalane segadus valitseb linnahalli arenguid. Küsitav on, millal selle ehitamine on linnale jõukohane. Pärnu linna raha lendab nagu puuleht sügistuules.